Ühel kaunil kaugel maal, kus vaikus kõlab salapärase muusikana ja õhk on meestki magusam, laius Võlujärv.

Igal hommikul avanesid lasuurse järvevee pinnal oma õrnade tugevate varte küljes lootoseõied tervitades Maailma ja üksteist.

Igaüks neist oli kordumatu ja omamoodi suurepärane. Leidus valgeid, roosakaid, kollakaid, isegi tulipunaseid ning helesiniseid. Võlujärv peegeldas neid oma vees meelsasti.

Kord aga juhtus järvel hämmastav lugu...  

Imeilus lumivalge Suur Lootos hakkas rääkima oma tillukeste seemnekestega, kes valmisid tema lillesüdames:

„Mu armsad lapsed! Olete kasvanud suureks – on aeg teele asuda. Teid ootab ohtlik ja keeruline teekond, mille lõpus igaüks teist muutub sama kauniks kui kõik meie maa elanikud. Kuid mitte kõik suudavad seda teekonda läbida ja tagasi koju jõuda. Kuulake mind tähelepanelikult. See, mida ma nüüd ütlen on edasi antud põlvkonnalt põlvkonnale.”

Seemnekesed kuulasid Suure Lootose sõnu hinge kinni pidades. 

Ta jätkas: „Igaühes teist on varjatud Kolm Hindamatut Aaret! Kui need ohu korral teile meenuvad, pääsete mistahes katsumusest. Iidses saladuslikus raamatus on need Kolm Aaret kirjas nõnda 

TÕDE

HEADUS

KANNATLIKKUS

Ilmas pole sellist olukorda, millest need ei aitaks pääseda. Kuulake mind veelkord väga tähelepanelikult...” - Ja Suur Lootos andis pisikestele sosinal viimased õpetussõnad.

 
Lõpuks ütles ta: „Usun igaühesse teist ja jään teid tagasi ootama Võlujärve pinnal.” 

Õhtul karbike seemnekestega kummardus vee kohal ja kõik seemnekesed kukkusid Võlujärve vette. Üks neist tõttas teistest ette. Ta imestas alati: „Miks küll Suur Lootos hoiatas, et teekond tuleb keeruline? – järvevesi on ju nii selge ja läbipaistev, isegi päikest on näha!” Tilluke Seemneke oli liiga kogenematu ega teadnud, et alla langeda on hoopis kergem kui üles tõusta.

Mida sügavamale ta sukeldus, seda tumedamaks muutus vesi, kuni ta peaaegu täielikult segunes muda ja kõntsaga. „Oi-oi-oi!” ahastas Seemneke. „Siin on nii pime!” Ta laskus veel allapoole mutta, kuni lõpuks langemine peatus. Seemneke sulges hirmu pärast silmad. 

Kui ta mingi aja pärast siiski otsustas ühe silmaga piiluda, siis teise silmaga ka, valitses ümberringi täielik pimedus. 
„Kuhu nüüd minna, kuidas ma tagasi oma koju pääsen?” Otsekui sellele vastuseks kuulis Seemneke äkki imelikku häält – keegi oleks justkui matsutanud. Miski suur ja tume lähenes kohutava kiirusega.

Varsti ilmuski krokodilli moodi sisisev olend. Koletise seljale oli kirjutatud tema nimi, kuid pimeduse tõttu polnud seda võimalik näha. „Väike Seemneke, ma ootasin sind” - kostus krigisev hääl. „Siin ootab sind uus elu ja ma tahan anda sulle hüva nõu”: 

„Elus tuleb ette igasuguseid olukordi. Sind võidakse kogemata tõugata, kuna meil on ju väga pime, või halva tuju korral, aga meie elanikel on muide peaaegu alati paha tuju, öelda solvavaid sõnu. Mitte mingil juhul ära jäta seda karistamata ja tasu oma solvajatele mitmekordselt. Mitte mingil juhul ära jäta seda karistamata”. Salapärane olend jätkas oma krigisevat juttu.

Ehmunud Seemneke mõtles: „Äkki peabki nii? Kuidas muidu sellises õudses kohas ellu jääda?” Kuid siis meenusid talle Suure Lootose sõnad ning ta hakkas arutlema: „Kui ma järgin koletise nõuandeid, jäängi alatiseks siia jubedasse kohta ja muutun samasuguseks koletiseks!”

Koletis lähenes aeglaselt.

Kui Seemneke oleks kasvõi ühe tema nõuannetest vastu võtnud, oleks koletisel olnud täielik õigus hammustada Seemnekese küljest tükikese. Selles maailmas ei andnud keegi midagi muidu, isegi nõuannet küsida. Kui Seemneke oleks kuuletunud koletisele, poleks ta mitte kunagi saanud koju pöörduda ning muutuda kauniks õieks Võlujärvel.

„Igast olukorrast on väljapääs,” kordas Seemneke.

Äkitselt meenusid talle aarded.  

See oligi Suure Lootose peamine saladus, alati teada, et sügaval sinu sisemuses on Kolm võimast sätendavat Aaret

TÕDE

HEADUS

KANNATLIKKUS

Häda korral tulevad need sulle alati appi. Ja juhtus ime! Vaevalt oli Seemneke keeldunud kurjadest nõuannetest, kui teda ümbritses vikerkaarena valgus. HEADUS nagu ere täht valgustas kõike enda ümber. Seemneke jõudis koletise nime ära lugeda, mis oli tema seljale kirjutatud: „Kurjus”.

Võimas jõud, nagu suurtel kiikedel heitis pisikese üles. 

Kui helendus aegamööda kustus, avanes Seemnekesele hoopis teine maailm. Läbitungimatu Pimeduse Maa jäi kaugele alla ja nüüd avanes talle Tumehall Maa.

Siin oli valgem ning hingata oli kergem.

Seemneke vaatas ringi ja märkas: „Hurraa, mul ilmus kaks kroonlehte! Muutun tõeliseks lootoseks.”

Kuid oli veel vara rõõmustada. 

Hallist udust lähenes suur libe kärnkonn. Ta lähenes ettevaatlikult oma tohutusuurtel limastel jalgadel ja pobises: „Tervitan sind meie maal! Meil on siin lihtsad reeglid: igaüks enda eest, mitte kedagi aidata ja kaitsta ainult omaenda huve igas olukorras. Selle jaoks võib ka valetada. Keerasid midagi kokku, aja teise kaela. Jaotad maiustusi, tee nii: endale viis, teisele üks.”

Seemneke vaatas suurte silmadega olendit, kes rääkis nõnda kummalisi sõnu. See erines nii väga sellest, mida oli neile õpetanud Suur Lootos Võlujärvel. 

Seekord meenusid kolme aarde õpetussõnad Seemnekesele kohe – jääda Tumehallile Maale, elada sealsete reeglite järgi ja sarnaneda selle maa elanikele Seemneke ei kavatsenud. Sel hetkel haaras särav täht TÕDE ta oma kaitsvasse embusse ja tõukas ta üles. Seemneke jõudis veel silmata kärnkonna seljal sõna „Vale”.

Nüüd sattus meie väike rändur Sogasele Maale – kõigi oma kuue kroonlehekesega! Jaa-jaa, nüüd oli teda poole rohkem. Iga võiduga Seemneke kasvas ja tugevnes. Päike säras kusagil kõrgel ja tema kiired juba peaaegu ulatusid siia.

Kuid kannatused polnud veel lõppenud... 

 
Kaugusest ilmus vastik vagel, kes sarnanes pigem paksule maole. Ta roomas aeglaselt lähemale, silmitsedes ja hinnates tillukest lootost, otsekui tahtes kindlaks teha, kus on tema nõrk koht.

Limukas oli kavalam kui eelmiste maade elanikud, ehkki neist nõrgem. Ta hääl oli uinutav ja lipitsev: „Sul vedas, Väike Lootos – nüüd võib sind juba täie õigusega nii kutsuda. Meie maal on vaikne. Siin pole tuult, pole ka nii pime. Meie reeglid on lihtsad ja meeldivad.

Esiteks, kui sa ei taha midagi teha, ära tee. Mitte õppida, mitte kannatada, mis tahes katsumused lükka kõrvale.

Teiseks, pole meile sõpru tarvis, sest muidu tuleb mõnikord nende paha tuju taluda, aidata neid raskustes.  

Kolmandaks, kui keegi ütleb sulle midagi ebameeldivat, ära hoia end tagasi, vasta veelgi hullema sõimuga.”

Seemneke arutles: „Muidugi on ahvatlev kogu aeg logeleda ja mitte pingutada, kuid nii ei saa midagi huvitavat teada ning midagi ei õpi. Ja pealegi, alati igavleda üksinduses – see on õudne. Ei-ei-ei! Mul on kõik, et rebida end lahti sellest sogasest nukrast maast.”

Väikesel Lootosel oli õigus – kolmas aare oli alati valmis appi tõttama. Täht KANNATLIKKUS kasvas kiiresti ta südames seni, kuni see ümbritses teda pärlmutrise säraga ja hakkas teda ettevaatlikult üles tõkama. 

Limukas nimega „Laiskus” kahanes kiiresti, kuni kadus sügavustesse, päikesevalgus aga muutus üha eredamaks, vesi ümberringi üha läbipaistvamaks. Aeglaselt kustus helendus, kuid nüüd polnud seda Noorele Lootosele enam vajagi. Ta oli muutunud tugevaks ning lehevars, mis hoidis õit, kasvas ikka kiiremini ja kindlamini. Too sünge Maailm kaugenes temast.

Selget maad oli kerge ja meeldiv läbida. Õrn päike soojendas ja valgustas teda kuldsete kiirtega.

Ja oligi ületatud piir õhu ja vee vahel. Noor Lootos, kes veel eile oli Seemneke, ilmus Võlujärve pinnale. 

„Tere tulemast koju!” kõlas Suure Lootose hääl.

Ta jätkas: „Nüüd oled sa tugev ja imekena ning võid teisi toetada oma jõuga, kinkida rõõmu meie maailma igale elanikule oma täiusliku iluga!”

Noor Lootos vaatas oma peegelpilti vees... ja silmas suurepärast lille säravate läbipaistvate õielehekestega. 
Ümberringi aga tõusid veest üha uued lootosed.

Igaüks neist läbis oma teekonna ja tõi kaasa oma kordumatu ilu. Kui paned tähele, siis nad kõik vaatavad lootusrikkalt sinu peale, otsekui tahtes sulle öelda:

ka SINA läbi OMA elutee hästi!