Shqip
Albanian
العربية
Arabic
Հայերեն
Armenian
Беларуская
Belarussian
বাংলা
Bengali
Български
Bulgarian
简体中文
Chinese (simplified)
正體
Chinese Traditional
Hrvatski
Croatian
Čeština
Czech
Nederlands
Dutch
English
English
Eesti
Estonian
Français
French
ქართული
Georgian
Deutsch
German
Ελληνικά
Greek
עברית
Hebrew
हिंदी
Hindi (Indian)
Magyar
Hungarian
Indonesia
Indonesian
Italiano
Italian
日本語
Japanese
Қазақ
Kazakh
Кыргызча
Kyrgyz
Latviešu
Latvian
Lietuviškai
Lithuanian
Монгол
Mongolian
فارسی
Persian
Polski
Polish
Português
Portugal (Português)
Română
Romanian
Русский
Russian
Slovenčina
Slovak
한국어
South Korean
Español
Spanish
Svenska
Swedish
Türkçe
Turkish
Українська
Ukrainian
O‘zbekcha
Uzbek
Tiếng Việt
Vietnamese
Igal hommikul avanesid lasuurse järvevee pinnal oma õrnade tugevate varte küljes lootoseõied tervitades Maailma ja üksteist.
Igaüks neist oli kordumatu ja omamoodi suurepärane. Leidus valgeid, roosakaid, kollakaid, isegi tulipunaseid ning helesiniseid. Võlujärv peegeldas neid oma vees meelsasti.
Kord aga juhtus järvel hämmastav lugu...
„Mu armsad lapsed! Olete kasvanud suureks – on aeg teele asuda. Teid ootab ohtlik ja keeruline teekond, mille lõpus igaüks teist muutub sama kauniks kui kõik meie maa elanikud. Kuid mitte kõik suudavad seda teekonda läbida ja tagasi koju jõuda. Kuulake mind tähelepanelikult. See, mida ma nüüd ütlen on edasi antud põlvkonnalt põlvkonnale.”
Seemnekesed kuulasid Suure Lootose sõnu hinge kinni pidades.
TÕDE
HEADUS
KANNATLIKKUS
Lõpuks ütles ta: „Usun igaühesse teist ja jään teid tagasi ootama Võlujärve pinnal.”
Mida sügavamale ta sukeldus, seda tumedamaks muutus vesi, kuni ta peaaegu täielikult segunes muda ja kõntsaga. „Oi-oi-oi!” ahastas Seemneke. „Siin on nii pime!” Ta laskus veel allapoole mutta, kuni lõpuks langemine peatus. Seemneke sulges hirmu pärast silmad.
„Kuhu nüüd minna, kuidas ma tagasi oma koju pääsen?” Otsekui sellele vastuseks kuulis Seemneke äkki imelikku häält – keegi oleks justkui matsutanud. Miski suur ja tume lähenes kohutava kiirusega.
Varsti ilmuski krokodilli moodi sisisev olend. Koletise seljale oli kirjutatud tema nimi, kuid pimeduse tõttu polnud seda võimalik näha. „Väike Seemneke, ma ootasin sind” - kostus krigisev hääl. „Siin ootab sind uus elu ja ma tahan anda sulle hüva nõu”:
Ehmunud Seemneke mõtles: „Äkki peabki nii? Kuidas muidu sellises õudses kohas ellu jääda?” Kuid siis meenusid talle Suure Lootose sõnad ning ta hakkas arutlema: „Kui ma järgin koletise nõuandeid, jäängi alatiseks siia jubedasse kohta ja muutun samasuguseks koletiseks!”
Kui Seemneke oleks kasvõi ühe tema nõuannetest vastu võtnud, oleks koletisel olnud täielik õigus hammustada Seemnekese küljest tükikese. Selles maailmas ei andnud keegi midagi muidu, isegi nõuannet küsida. Kui Seemneke oleks kuuletunud koletisele, poleks ta mitte kunagi saanud koju pöörduda ning muutuda kauniks õieks Võlujärvel.
„Igast olukorrast on väljapääs,” kordas Seemneke.
Äkitselt meenusid talle aarded.
TÕDE
HEADUS
KANNATLIKKUS
Võimas jõud, nagu suurtel kiikedel heitis pisikese üles.
Siin oli valgem ning hingata oli kergem.
Seemneke vaatas ringi ja märkas: „Hurraa, mul ilmus kaks kroonlehte! Muutun tõeliseks lootoseks.”
Kuid oli veel vara rõõmustada.
Seemneke vaatas suurte silmadega olendit, kes rääkis nõnda kummalisi sõnu. See erines nii väga sellest, mida oli neile õpetanud Suur Lootos Võlujärvel.
Nüüd sattus meie väike rändur Sogasele Maale – kõigi oma kuue kroonlehekesega! Jaa-jaa, nüüd oli teda poole rohkem. Iga võiduga Seemneke kasvas ja tugevnes. Päike säras kusagil kõrgel ja tema kiired juba peaaegu ulatusid siia.
Kuid kannatused polnud veel lõppenud...
Kaugusest ilmus vastik vagel, kes sarnanes pigem paksule maole. Ta roomas aeglaselt lähemale, silmitsedes ja hinnates tillukest lootost, otsekui tahtes kindlaks teha, kus on tema nõrk koht.
Limukas oli kavalam kui eelmiste maade elanikud, ehkki neist nõrgem. Ta hääl oli uinutav ja lipitsev: „Sul vedas, Väike Lootos – nüüd võib sind juba täie õigusega nii kutsuda. Meie maal on vaikne. Siin pole tuult, pole ka nii pime. Meie reeglid on lihtsad ja meeldivad.
Esiteks, kui sa ei taha midagi teha, ära tee. Mitte õppida, mitte kannatada, mis tahes katsumused lükka kõrvale.
Teiseks, pole meile sõpru tarvis, sest muidu tuleb mõnikord nende paha tuju taluda, aidata neid raskustes.
Seemneke arutles: „Muidugi on ahvatlev kogu aeg logeleda ja mitte pingutada, kuid nii ei saa midagi huvitavat teada ning midagi ei õpi. Ja pealegi, alati igavleda üksinduses – see on õudne. Ei-ei-ei! Mul on kõik, et rebida end lahti sellest sogasest nukrast maast.”
Väikesel Lootosel oli õigus – kolmas aare oli alati valmis appi tõttama. Täht KANNATLIKKUS kasvas kiiresti ta südames seni, kuni see ümbritses teda pärlmutrise säraga ja hakkas teda ettevaatlikult üles tõkama.
Selget maad oli kerge ja meeldiv läbida. Õrn päike soojendas ja valgustas teda kuldsete kiirtega.
Ja oligi ületatud piir õhu ja vee vahel. Noor Lootos, kes veel eile oli Seemneke, ilmus Võlujärve pinnale.
Ta jätkas: „Nüüd oled sa tugev ja imekena ning võid teisi toetada oma jõuga, kinkida rõõmu meie maailma igale elanikule oma täiusliku iluga!”
Noor Lootos vaatas oma peegelpilti vees... ja silmas suurepärast lille säravate läbipaistvate õielehekestega.
Ümberringi aga tõusid veest üha uued lootosed.
Igaüks neist läbis oma teekonna ja tõi kaasa oma kordumatu ilu. Kui paned tähele, siis nad kõik vaatavad lootusrikkalt sinu peale, otsekui tahtes sulle öelda:
ka SINA läbi OMA elutee hästi!